Peptiidide kondensatsiooni reaktiivid

Praegu kasutatakse peptiidide sünteesis peamiselt karboksüüli aktiveerimise meetodeid peptiidireaktsioonide lõpuleviimiseks. Varasemad kasutatud meetodid olid aminohapete aktiveerimine happekloriidideks, asiidideks, sümmeetrilisteks anhüdriidideks ja segatud happeanhüdriidideks. Seoses aminohapete ratsemiseerumise olemasoluga neis tingimustes, reaktsioonireaktiivide ohu ja valmistamise keerukuse tõttu asendati need aga järk-järgult hilisemate kondensatsioonireaktiividega, mida saab nende struktuuri järgi jagada kahte tüüpi.: Peamised kondensatsioonireagendid on: karbodiimiidtüüp, ooniumisoolatüüp (Uronium).

Peamiselt hõlmavad: DCC, DIC, EDC.HCl oota. DCC kasutamine viib reaktsiooni läbi, tänu DCU-le, eksisteerib DMF. Sellel on väga väike lahustuvus ja see tekitab valget sadet, seetõttu ei kasutata seda üldiselt tahkefaasilises -faasisünteesis. Kuid kuna see on odav, saab seda vedela{4}}faasi sünteesil filtreerimise teel eemaldada ja seda kasutatakse endiselt laialdaselt. EDC.HCl Vees lahustuvuse tõttu kasutatakse seda sageli polüpeptiidide ja valkude ühendamisel ning see on ka üsna edukas. Seda tüüpi kondensatsioonireaktiivide üks suurimaid puudusi on aga see, et kui seda kasutatakse üksinda, tekib rohkem kõrvalreaktsioone. Kuid uuringud näitavad, et kui need lisatakse aktiveerimisprotsessi HOBt ajal, võivad HOAt Sellised reagendid kontrollida kõrvalreaktsioone väga madalal tasemel. Reaktsioonimehhanism on järgmine:

Joonis 2 DIC aktiveerimisreaktsiooni mehhanism

Ooniumsoola tüüpi kondensatsioonireaktiividel on kõrge reaktsioonivõime ja kiire kiirus ning neid kasutatakse nüüd laialdaselt, sealhulgas: HBTU, TBTU, HATU, PyBOP oota. Selle reagendi kasutamise ajal tuleb lisada orgaanilist alust, näiteks diisopropüületüülamiini (DIEA), N- metüülmorfoliini (NMM). Aminohapet saab aktiveerida alles pärast selle reagendi lisamist. Reaktsioonimehhanism on järgmine:

Tahkefaasilises -faasis peptiidide sünteesis kasutatavad vaigud on üldiselt polüstüreen-divinüülbenseen materjalid, mille suurus on vahemikus 75 kuni 150 μm. Ristsidumise aste on vahemikus 1-2% ja enamikul praegu kasutatavatest on DMF-i ristsidumise määr 1%, kuna sellel astmel on vaigu DMF hea,- paisuvad omadused ja sellel on kolmemõõtmeline võrgustruktuur ning reaktiivmolekulid võivad vaigu sees vabalt liikuda. Vaigu kõige kriitilisem osa on ühendusõlg, mis on ühest otsast vaiguga ühendatud ja teisest otsast toimib reaktsioonikohana. Praegu laialdaselt kasutatavad vaigud on: PAM, MBHA, Wang, 2-Cl-Trt, Rink-Amide-MBHA oota. PAM-is kasutatakse MBHA-d BOC-strateegias, kuna see on happe suhtes väga stabiilne, peab olema HF, TFMSA Seda saab lõigata ainult tugevates happelistes tingimustes.

Kui peptiidide tahke -faasi süntees on lõppenud, tuleb valida sobiv lõhustamisreagent, et eraldada peptiid vaigust ja seejärel sadestada jääeetriga, koguda sade tsentrifuugimise teel ning eraldada, puhastada ja külmutada -kuivatada, et saada lõplik peptiid.

Erinevate vaikude ja valitud aminohappejärjestuste tõttu ei ole lõhustamise käigus valitud lõhustamismeetodid täpselt samad. Üldiselt valitakse lõhustamistingimused happelistes tingimustes. PAM-i jaoks tuleb lõikamise käigus lisada MBHA vaiku, tavaliselt kasutatavat HF-lõikust, p-kresooli, p-merkaptofenooli, anisoolit ja muid reaktiive. Ja Wangi, Rink{5}}Amiidi, Trt-vaigu jaoks, mida tavaliselt kasutatakse TFA lõikamisel, lisage lõikamise käigus etüleenglükooli, anisoolsulfiidi, vett, triisopropüülsilaani, fenooli jne.

Neid lisandreaktiive kasutatakse peamiselt karbokatiooni püüdmise reagentidena. Eesmärk on püüda kinni lõhustamisreaktsiooni käigus tekkiv karbokatioon ja vähendada kõrvalreaktsioone, mis on põhjustatud nende karbokatioonide rünnakust mõnele aminohappe kõrvalahelale. Aminohapped, mis põhjustavad tõenäolisemalt kõrvalreaktsioone, on järgmised: Trp, Tyr. Lõikereagendi annus on üldjuhul 10-15 ml/g vaigu kohta.

Tavaliselt kasutatavad lõikesuhted: HF/p-kresool/p-tiokresool(90/5/5), TFA/TIS/EDT/H2O(94/1/2,5/2,5), Reaktsioon viiakse tavaliselt läbi toatemperatuuril 2 h-4 h.

Tahke{0}}faasi peptiidide sünteesi puhul puutume sageli kokku peptiidide sünteesi ebaõnnestumise või madala sünteesitõhususe probleemiga. Peamine põhjus on peptiidjärjestuses, kuna vaigul moodustuvad mõned peptiidjärjestused. -Koltimine muudab vaigu pundumisomadusi, samuti võib reaktsiooni aktiivsed kohad vaiku matta, muutes reaktsiooni kulgemise keeruliseks. Praegused aruanded näitavad seda

Kasutage lahustite segusid, DMSO/DMF, 6N guanidiini/DMF lahust

Tõstke reaktsiooni temperatuuri või kasutage mikrolaineahju meetodit

Kasutage kaotroopseid sooli, LiCl, NaClO4 oodake.

Kasutage paremate pundumisomadustega PEG{0}}PS-vaiku, vähendades samal ajal vaigukoormust (0,05–0,2 mmol/g)

​