Antigeeni peptiidide valiku põhiprintsiibid

 

1

Nii palju kui võimalik valgu pinnal

2

Veenduge, et see jada ei moodustaks -heeliksit

3

N,C Peptiidid otstes on paremad kui peptiidid keskel

4

Vältige kordusi või kordustele lähedasi järjestusi valgu sees

5

Vältige tugeva homoloogiaga peptiide

6

Ristsidumine võib toimuda punktides N, C. Mõlemas otsas põhineb valik sellel, et ristsidumine on lõpus, mis on antikehade tootmiseks vähem oluline.

7

Järjestuses Pro ei saa olla liiga palju, kuid Pro on üks või kaks. Selle eeliseks on see, et see võib muuta peptiidahela struktuuri suhteliselt stabiilseks, mis on kasulik spetsiifiliste antikehade tootmiseks.

 

Antikehade tootmisel parimate tulemuste saavutamiseks on vaja antigeenpeptiid hoolikalt kujundada.
Disain peaks vastama põhitingimusele: immuniseerimisprotsessi ajal ei tekita antigeen ülemäärast immuunvastust, kuid samal ajal võib see toota antikehi, mis on võimelised seonduma huvipakkuva valguga.
Kuigi antigeenide kujundamine on väga keeruline teema, millel on palju üksikasju, millele tuleb tähelepanu pöörata, on meie kogunenud kogemuste põhjal võimalik pakkuda teile viitamiseks mitut peamist disaini põhiprintsiipi.

 

1, määrake antikeha eesmärk

Uue uurimisprojektiga alustades on vaja selgitada huvipakkuva valgu mõningaid põhiomadusi, eriti kui valgu struktuuri teadmine on suureks abiks äratundmispiirkondade valimisel, millele antikeha on hõlpsasti ligipääsetav ja äratuntav. Kuid sellise täpse struktuuriteabe puudumisel (mis enamasti on nii) mõjutab uuringu eesmärgi mõistmine peptiidide kujundamise strateegiat. Näiteks: Kui uurimistöö fookuses on valgu erinevad piirkonnad, nt C-terminaalne või N-ots või valk mingis kindlas olekus, näiteks fosforüülimises vms, siis ei tohiks vajaliku järjestuse järgi disainitud polüpeptiidil ja genereeritud vastaval antikehal olla suuri raskusi selle rakendamisel. Kuid valgu konformatsioon mõjutab vastastikmõju antikeha ja selle äratundmispiirkonna vahel. Võimalik probleem selles olukorras on see, et kui volditud valgus on äratundmispiirkond valgu sees peidetud, ei pääse antikeha sellele piirkonnale juurde. (Ei saa suhelda).

 

2, Identifitseerimisala valiku põhimõtted

Üldiselt peaks kõige ideaalsem antigeense äratundmise piirkond olema hüdrofiilne, paiknema valgu pinnal ja struktuurselt deformeeritav. Kuna enamikus looduslikes keskkondades kipuvad hüdrofiilsed piirkonnad koonduma valgu pinnale, samas kui hüdrofoobsed piirkonnad on sageli mähitud valgu sisse. Samal põhjusel saavad antikehad suhelda ainult valgu pinnal leiduvate äratundmispiirkondadega. Kui nendel äratundmispiirkondadel on piisav struktuurne deformeeritavus, et liikuda positsioonidesse, kus antikeha saab kokku puutuda, on neil kõrge afiinsus antikehaga.

 

3, pidev ja katkendlik tuvastusalad

Pidev piirkond viitab äratundmispiirkonnale, mis koosneb pidevatest aminohappejärjestustest. Enamik antikehi on suunatud pideva äratundmise piirkondade vastu. Antikehade võime seonduda selliste piirkondadega kõrge afiinsusega näitab, et see järjestus ei ole valgu sees. Katkendlik äratundmispiirkond esindab teatud voldiga polüpeptiidjärjestust või antikeha äratundmispiirkonda, mis ühendab kaks eraldi polüpeptiidi. Mõnel juhul saab toota ka selliste katkendlike äratundmispiirkondade vastaseid antikehi, kuid immuniseerimiseks kasutataval antigeeni polüpeptiidil peab olema katkendliku äratundmise piirkonnaga sarnane sekundaarne struktuur ja järjestuse pikkus peab vastama asjakohastele nõuetele.

 

4, põhinõuanne

Vältimaks äratundmispiirkonna valgu sees peitumise ohtu, soovitame tavaliselt valida mõlemas otsas toodetud N, C vastavad antikehad. Kuna intaktsete valkude puhul on N, C Mõlemad otsad paljastuvad tavaliselt valgu pinnal. Siiski on oluline märkida, et membraanivalgud C Ots on liiga hüdrofoobne ja ei sobi antigeeniks.

 

5, järjestuse pikkus

Üldiselt soovitame, et antigeeni polüpeptiidi järjestuse pikkus oleks vahemikus 8-20 aminohappejääki. Kui see on liiga lühike, on oht, et peptiid on liiga eriline ning afiinsus (sidumisvõime) toodetud antikeha ja loodusliku valgu vahel ei ole piisavalt tugev. Samamoodi, kui järjestuse pikkus ületab 20, on võimalik sisestada sekundaarseid struktuure ja toodetud antikehad võivad kaotada spetsiifilisuse. Veelgi enam, mida pikem on peptiidahel, seda raskem on seda sünteesida, mistõttu on raske saada kõrge puhtusastmega tooteid.

 

6. Kandjavalgu ristsidumise valik

Põhiprintsiibid: lisage kandjavalk antikeha äratundmispiirkonnast kaugel asuvasse otsa, mis ei sisaldu järjestuses. Cys N- või C-otsa pluss Cys puhul Eelistatud meetod ristsidumiseks.

 

7, tavaliselt kasutatav analüüsitarkvara

MacVecfor TM; DAN täht TM; PC-Gene TM